Ditmar Martinson: Reinu tee kolm mõtet
Sakalas on viimasel ajal ilmunud kaks lugu Reinu tee Riia mnt ja Vaksali tn vahel püsivalt kahesuunaliseks muutmise teemal. On jäänud kõlama, justkui oleks selles lõigus ainult halvad valikud ning see on paratamatus. Tahaksin omalt poolt lisada mõned mõtted, sest minu arvates mahuvad sellele lõigule kenasti ära nii jalakäijad, ratturid kui autojuhid.
Esiteks mõned lähteeeldused:
1. Turvalise tänavaruumi rajamine ei ole midagi, mis peaks olema teisejärguline prioriteet. Viljandi arengukavas on kirjas järgmised mõtted: “Linnaruum peab olema turvaline, hästi toimiv ning kõrge arhitektuurse kvaliteediga.”, “Jalgratas peab muutuma linnas igapäevaseks liiklemisvahendiks.” ja “Selleks, et liiklejad kasutaksid autode asemel rohkem jalgrattaid, tuleb esmalt luua eeldused ohutuks jalgrattaliikluseks.” Reinu teele korraliku rattatee rajamisega saaks siduda üheks tervikuks liikumiskoridori mis ühendab Männimäed kuni bussijaamani ja sealt edasi Uueveskile. Vajalik on see eelkõige noortele, kes liiguvad gümnaasiumisse, spordikooli või mujale kesklinna piirkonda, aga teisipidi kindlasti ka kesklinna piirkonnast Männimäe poole - nt jalgpalli halli juurde. Täna on noored kõige suurem ratastega liikuv sihtrühm.
2. Käsitlen eelkõige rattaliiklust, mille alla liigitan ka muud kergliikurid (tõuksid, rulad jne.) Kui rattad ja kergliikurid kõnniteelt sõiduteele tõsta paraneb oluliselt ka jalakäijate olukord.
3. Kõnealune Reinu tee lõik on olnud korralikult ja ohutult lahendamata vähemalt viimased 20 aastat, kui mina seda kasutanud olen. Usun, et linnavõimul on mõneti auvõlg männimäelaste ees see olukord ära lahendada.
4. Jätan praegusest arutelust välja Hariduse tn lõigu, kuna selle lahkamine läheks liiga pikaks. Üldiselt olen selle poolt, et Hariduse tn osas peaks arutama selle kahesuunalisust, kuna sinna piirkonda lisandub elamuid ja kortereid ning nende ligipääs ei peaks olema Männimäe kaudu.
5. Olen sellel lõigul liigelnud poisikesest saadik nii jala kui rattaga. Seejuures sõitsin käesoleva aasta kevadel ja suve hakul ka praeguse liikluskorraldusega nädalas kahel kolmel päeval sealt rattaga, et last lasteaeda viia. Olen arhitektuuri ja linnaruumiga tegelenud viimased 15 aastat ning jälgin huviga üle maailma toimuvat liiklusparadigma muutust. Seega tunnen, et olen olukorraga piisavalt kursis, et seda jalgratturi seisukohast käsitleda.
Aga kolm mõtet, kuidas Reinu tee olukorda parandada:
Ära suurenda kunstlikult liikluskoormust. Loe: Ära muuda tänav püsivalt kahesuunaliseks. Minu jaoks jääb segaseks millist probleemi see lahendaks? See lõik on olnud ühesuunaline nii kaua kui mina mäletan ja mulle ei meenu, et oleks kordagi olnud tõsisemat arutelu selle vastu.
Vähenda kiirust. Väiksema kiirusega on olukord ohutum. See on vast ilmselge. Lisaks võimaldab väiksem kiirus vähendada autodele mõeldud sõiduraja laiust ning suurendab autojuhi tähelepanuvõimet, mis on eriti oluline Ugala juures paikneva kurvi läbimisel. Rattur laskub sellise mäe peal ca 20...25km/h kiirusega. Kui autojuht peab kiiruse piirangust kinni, siis on nende omavahelised kiiruse erinevused võrdlemisi väikesed ning see tagab ka ratturi ohutuse. Kiiruspiirangut aitab rakendada see, kui tänav on tehtud visuaalselt kitsamaks nii, et autojuht ei tunne end kiiremini sõites mugavalt.
Eralda liiklejad. Reinu tee on selles lõigus keskmiselt üle 7m lai. Kõige kitsam koht, on Toome tänava ristmik, kus laius on ca 6m. 30km/h projektkiiruse puhul saaks jaotada tee nii, et sõidutee on 4m ja mõlemal pool seda on vähemalt 1,5m jalgrattateed. Kitsamas kohas saab see olla vastavalt 3,5m ja 1,25m. See vastab kenasti linnatänavate standardile ning on turvalisem kui varasem ühesuunaline või praegune kahesuunaline lahendus.
Eeldades, et tegemist on ajutise lahendusega võib esmaseks eraldamiseks kasutada lihtsalt teekattemärgistust ning teisaldatavaid elemente. Teekattemärgistus võib sirgetes lõikudes olla valge pidevjoon, aga ohtlikes kohtades (ristmikud, kurvid jne) ühtlane punane pind, nagu üldiselt on rattateedel tavaks saanud. Teisaldatavad elemendid, millega vältida autode kaldumist rattateele ning millega muuta tee visuaalselt kitsamaks võivad olla tavalised ajutiste liiklusmärkide alustele paigaldatud postid, aga võivad ka olla veidi loomingulisemad: lillekastid, kunstitahvlid jms. Igal juhul ei tohiks nende teisaldamine talviseks lumekoristuse hooajakas ja kevadel tagasi olla linnale üle jõu käiv ülesanne, seda enam, et selleks on terve raskerelvastusega varustatud asutus.
Pakutud lahenduse puhul saavad ratturid liikuda ohutult mõlemas suunas mööda lühimat teed kesklinna ja Männimäe vahel. Autojuhid saavad harjumuspäraselt liikuda Männimäele mööda Vaksali tn ja Riia mnt. Kuna nendel tänavatel kiirust ei piirata, siis ei teki autojuhtidele ka märkimisväärselt suuremat ajakulu. Ühtlasi annaks see väärtuslikku infot selle kohta, kuidas tulevikus selle tänavalõigu rekonstrueerimisel liikluslahendus peaks olema. Meil on tänaseks kogemused nende lahendustega, kus autod saavad liikuda ühes ja kahes suunas, kuid kõik ülejäänud liiklejad on surutud kitsale kõnniteele. Proovime nüüd ära ka selle lahenduse, kus tänavaruum jaotatakse ära õiglaselt kõikide liiklejate vahel.
Nagu artikli alguses välja toodud ei ole turvaliste rattateede rajamine kitsa ringkonna isiklik huvi vaid linna arengudokumentidesse kirjutatud kindel arengusuund. Loomulikult nõuab ka sellise ajutise lahenduse rajamine raha, kuid arvestades seda sõlme läbivate inimeste hulka ning probleemi pikka ajalugu oleks mõistlik leida pärast Vaksali tänava avamist ja enne kooliaasta algust sellele siiski lahendus. Koos Tallinna tänava rattateedega ning rajatava Valuoja tunneli ja teedega oleksime kaasaegse linnaliiklusega linnale mitu head sammu lähemal.