Kristina Libe: Millal hakatakse Viljandi vanalinnas parklate asemel elu planeerima?
Artikkel ilmus ajalehes Sakala 12. augustil.
JUUNI ALGUSES teatas Viljandi linnavalitsus oma kodulehel lakooniliselt, et veel sel suvel rekonstrueeritakse Tartu tänav Tallinna ja Lossi tänava vahelisel alal ning et ehitustööd hõlmavad ka Grand Hotel Viljandi esiseid parklaid ja Sakala toimetuse ees kasvavaid pärnasid. Linnapea sõnul saab nii korda veel üks linna peatänavatest ning seda ikka selleks, et liiklus ja parkimine kesklinnas paremaks muuta.
Rekonstrueerimisprojekti pole linnavalitsus aga pidanud vajalikuks uuesti tutvustada, sest seadus seda ju ei nõua. Ometi on sellesse projekti juba eos sisse kirjutatud suur avalik huvi, sest tegemist on – nagu linnapea isegi märkis – ühe meie peatänava ja ühe keskse väljakuga. Seega oleks igati soliidne selliseid projekte linnakodanikele uuesti tutvustada ka siis, kui seadusest tulenevat kohustust ei ole. Aega selleks on olnud piisavalt.
REKONSTRUEERITAV ala on osa ajaloolisest linnasüdamest ja ärikeskusest ning linnasüda ja ärikeskus võiks see olla tänapäevalgi. See on ala, kus on avaliku või segafunktsiooniga hooneid rohkem kui elamuid ning kus tänu sellele oleks võimalik linna(m)elu tekitada kohalikke elanikke üleliia häirimata. Oleks ju tore, kui meil oleks ka oma peatänav, mida mööda jalutada, kus vaateaknaid uudistada või tänavakohvikus istuda ja mööduvaid inimesi vaadelda. Või hoopis Sakala toimetuse ees puudevilus pargipingil jalga puhata ja natuke juttu ajada, nautida taamalt linnatänava saginat või päikeselist Arkaadia aeda.
Elava peatänava loomine nõuaks teistsugust lähenemist ja teisi lahendusi, kui linn praeguse kavaga ette näeb. See nõuaks jalakäija turvalisuse ja vajaduste esikohale seadmist ning arusaama, et elava linnatänava loomiseks on inimese kohalolu tänaval kõige olulisem komponent.
Seejuures on inimeste hulgast tähtsam aeg, mille iga inimene tänaval veedab: mida kauem, seda parem. Kõige kauem viibib tänaval jalgsi liikuv inimene, kellel on turvaline ja huvitav teekond ning põhjust tihti peatuda – kas siis millegi vaatamiseks, kellegagi suhtlemiseks või puhkamiseks. Kõikideks nendeks tegevusteks tuleb linnas luua võimalusi, näiteks laiemaid kõnniteid, istumisalasid ning vaheldust pakkuvaid meeldivaid vaateid.
SELLISE ÜSNA jalakäijasõbraliku ja linnaelu elavdava lahenduse on ette näinud kehtiv, 2006. aastal koostatud detailplaneering, mis sõltumata oma vanusest on jalakäija seisukohast suuremalt jaolt veel täiesti asjakohane. Praegune rekonstrueerimisprojekt aga ignoreerib selles sätestatut täielikult. Nii on otsustatud teha kaks korda suuremaks parklat, mis on detailplaneeringuga vastuolus olnud vähemalt aastast 2006. Detailplaneeringu kohaselt peaks parkla olema tänavaga risti ja 20 autole ühes reas, mitte 40 autole kahes reas. Seejuures võetakse parkla laiendamise nimel maha kõik pärnad, kuigi detailplaneeringus on selgelt sõnastatud, et need on vaja säilitada.
Pärnade asemele istutatakse küll uued puud, kuid need toovad minu arvates kaasa uued probleemid, mida praegu peetakse vähetähtsaks. Kui mõtleme pärnade ümbrusse jäävatele aladele, siis need on ilma kõrghaljastuseta ja paljuski tehislikud keskkonnad.
Uus haljastus püramiidtammede ja virgiinia toomingatega ei hakka ealeski piisavalt jahutama Rubiini asfaltplatsi, suure loodava autoparkla ja kõrghaljastuseta Arkaadia aia koosmõjust tekkivat kuumasaart, kus ka lühiajaline viibimine on potentsiaalne terviserisk vanemaealistele, lastele ja meie neljajalgsetele sõpradele. Liiati kasvavad energiakulud, sest lisajahutust vajavad ümberkaudsed hooned, autod ja linnatänavad. Jahutusseadmed omakorda toodavad sooja ning suurendavad negatiivset keskkonnamõju veelgi.
Ka vanade pärnadega lahendus ei pruugi olla lõpuni ideaalne, kuid see on vähemalt potentsiaalne. Pärnad suudavad kõiki neid eespool loetletud keskkonnamõjusid oluliselt vähendada ja teevad seda tänu oma massiivsusele kindlasti planeeritavast haljastusest paremini. Suurte puude alune on suurepärane puhkeala, mis pakub kaitset erinevate loodusnähtuste eest ning samas jätab silmade kõrgusel vaated vabaks, luues huvitavaid vaatekoridore. Jalakäijate seisukohast on mõlemad aspektid olulised, et mitte öelda elulise tähtsusega. Uus haljastus jätab jalakäija alatiseks päikse, vihma ja tuule kätte ning sulgeb huvitavad vaated nii Tartu tänavale kui sellelt tänavalt parki.
Praegune projekt ei aita ka kuidagi kaasa detailplaneeringus sõnastatud eesmärgile lahendada jalakäijate teed Tartu ja Lossi tänava nurgas oleval väljaku ning Arkaadia aia vahel alasid liitvana. Praegusel juhul hakkab suurenev parkla koos uue, püramiidtammedest hekiga olema alade eraldaja, mitte ühendaja.
Tartu ja Lossi tänava ristilt Arkaadia aeda minejale on see päevselge juba praegu, sest loogilist ja turvalist ühendusteed jalakäijale seal ei ole ja kava kohaselt ka ei tule. Endiselt sunnitakse jalakäija liikuma ringi ümber parkla, kuigi teada on, et talle on omane valida kõige otsem tee. See tee viib praegu läbi parkla ja kahjuks üle pargimuru. Jalakäijaid siin matslikkuses süüdistada oleks kohatu. See on pigem kehva linnaplaneerimise tagajärg ning näide linna hoolimatusest jalakäijate vastu.
Jalakäijatele raskesti ületatav ja üsna ebaturvaline Tartu ja Lossi tänava ristmik jääb praeguse projekti kohaselt rekonstrueerimata, kuigi algul oli raha mõeldud selle, mitte Tartu tänav uuendamise tarvis. Äärekivid jäävad siin ka edaspidi paljudele liiklejatele liiga kõrgeks ning turvatunne jääb loomata, sest liiklust ei rahustata ja sõidukiirust ei vähendata. Ristmiku kitsamaks ja kõrgemaks ehitamine oleks lahendanud mõlemad probleemid.
Jalakäijad saavad rekonstrueeritavas Tartu tänava osas küll ruumi juurde, kuid loodava ruumi ainsaks planeeritud vaateks on pikk autorivi ja lai kivisillutis. Jalakäijale pole autode vahele planeeritud ühtegi turvalist pääsu teisele poole teed. Samuti pole planeeritud ribagi haljastust, mis võiks pikal ja üksluisel teekonnal kas või veidi vaheldust pakkuda.
ON KAHJU, et linnas, kus põhilised teenused on kättesaadavad lühikese jalutuskäigu kaugusel ning vabalt saaks liikuda jalgsi või kergliiklusvahenditega, lähtutakse projekteerimisel ikka nii-öelda heast tavast ning seatakse parklate olemasolu ja sõiduteede läbilaskevõime olulisemaks jalakäija vajadusest turvalise ja meeldiva keskkonna järele.
Võiks vahelduse mõttes prioriteedid ümber seada ning luua võrdsemaid liikumisvõimalusi kõigile. Praeguse kava kõrval on ju teisigi variante, tasub lihtsalt veidi mõelda.
Vaade Grand Hoteli parklale linna plaani järgi. Fototöötlus Kristina Libe
Foto: Elmo Riig